×
Uudised

Eestlased siia, venelased sinna. Kas rahvused elavad Eestis eri maailmades?

15. märts 2019,
Provotseeriv kampaania Narva maanteel Andres Putting

Siin ainult eestlased, здесь только русские. Ühe lörtsise jaanuarikuu hommikul ilmuvad säärased, inimesi kahte gruppi jagavad plakatid Tallinna kesklinna Hobujaama trammipeatusse.

Kiirelt selgub, et üleskutse taga on erakond Eesti 200, kes soovib šokikampaaniaga ilmestada lõhet eestikeelsete ja venekeelsete eestlaste vahel. Inimesed on vihased, palju räägitakse Eestile tekitatud mainekahjust, poliittehnoloogiast ja reklaamiseadusest. Pisut sekka ka segregatsiooni olemasolust või selle puudumisest 2019. aasta Eestis. Selles, kas Eestis üldse on segregatsioon või mitte, kokkuleppele ei jõuta.

„Ühest küljest on täielikult selge, et Eesti 200 kampaania oli väga üldistav ja lihtsustav. Tegelikult päris sellist olukorda meil pole. Teisest küljest juhtisid plakatid tähelepanu, et sellised erinevused on Eesti ühiskonnas olemas ja kui me võtame aluseks arvud, võime öelda, et segregatsioon pole olematu,” räägib Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.

„Segregatsioon on eri inimeste rühmade – näiteks rahvuse, sissetuleku või vanuse alusel – ebaühtlane jaotumine,” selgitab ta segregatsiooni lihtsaimat määratlust. „Näiteks elukohapõhine segregatsioon on Tallinnas väga palju kasvanud ja pigem jõuab juba kõrgele tasemele, mis tähendab, et üle 40% eestlastest või venelastest peaks elukohta vahetama, et nende jaotus pealinnas oleks ühtlane.”

Rahvuslik eraldatus paistab Tammaru sõnul teravalt silma ka hariduses. „Varjundeid on aja jooksul tekkinud muidugi palju. Meil on keelekümblusklassid ja igasugused vahevormid, aga põhimõtteliselt sorteeritakse Eestis ikkagi lapsed alates kolmandast eluaastast keele alusel – mitte teadmiste või millegi muu põhjal – eesti- ja venekeelsesse maailma. Võib öelda, et see on riigi poolt selgelt soositud ja tunnustatud. Selles mõttes on sellel plakatil väga tugev taust,” selgitab ta.

Kuid kas see sõnum jõudis inimestele ka kohale? Pigem mitte, leiab kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Piret Hartman. „Kui peatuspaigas tundub erinevate inimeste lahterdamine väga häiriv ja kriipiv, siis haridussüsteemis aktsepteerime endiselt, et see nii on,” viitab ta plakatite šokiefektile. Hartmani hinnangul jäi tulemata sügavam arutelu: „Inimesed jagunesid ühele või teisele poole, leerid tugevnesid, kompromissi otsijaid eriti polnud, kes oleksid püüdnud mõelda sellele, mida teha, et olukord paremaks läheks. Oleksin oodanud rohkem nende inimeste seisukohavõtte, kes lahendusi oleks pakkunud. Selle asemel tahtsid inimesed otsustada, kas plakatikampaania oli hea või halb.”