×
Uudised

Tsahkna: puuetega laste vanemad saavad soodushinna erimenetlusega

06. jaanuar 2016,
Mart Laar 20 Eesti lahingut Foto: Martin Dremljuga

Tavalisest kallimaid abivahendeid kasutavad inimesed peavad tõendama kallima toote vajalikkust.

Alates üleeilsest on hulk puuetega inimesi saanud senisest mitmeid kordi suuremaid arveid ratastoolide, potitoolide, seisulaudade ja teiste invaliididele hädavajalike abuvahendite rendi eest. On peresid, kus abivahendite kuine rent maksis paarkümmend eurot, aga üleöö oli hind kerkinud kuni paarisaja või erandjuhtudel isegi 700 euroni.

Selgus, et 1. jaanuarist oli jõustunud puuetega inimeste abivahendite hankimist põhjalikult muutev seadus, kuid teave sellest ei jõudnud puuetega inimesteni. Praeguse seisuga puudutavad probleemid ligi 200 Eesti suurima abivahendite müümise ja rendiga tegeleva firma Invaru klienti, kes on saanud või saavad senisest mitu korda suurema arve.

Kes on süüdi ja mida saab teha, et probleemid laheneks?

Täna on Invaru ning sotsiaalministeerium tegelenud vastastikku üksteise peale näpuga näitamisega. Õnneks on selle segaduse keskel leitud probleemidele siiski ka vähemalt esialgne lahendus.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kinnitas, et need, kes on saanud senisest palju suurema arve, võivad selle rahus maksmata jätta. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) on saanud Invarult nende klientide kontaktandmed ning koostöös SKAga leitakse lahendus. Edaspidise osas on aga klientidel, kes said suuremad arved, tarvis läbida hoopis uus protseduur. Seni kompenseeris riik kindlaksmääratud protsendi mistahes invatarbest. Laste inva-abivahendid on märksa kallimad kui täiskasvanute omad ja seega oli kindlaksmääratud soodustuse protsent just sel juhul väga oluline: enamikul juhtudel oli soodustus 90% ja seda hoolimata seadme maksumusest.

Nüüd aga kompenseerib riik ainult keskmise hinna arvutuste alusel saadud piirmäära ja ülejäänu jääb igal juhul inimese enda maksta. Selline uus süsteem näib tagavat hinnatõusu kõigile, kes kasutavad keskmisest kallimat abivahendit. Tegelikult on selliste juhtude jaoks ette nähtud erimenetlus: inimene peab sotsiaalkaitseametile tõendama, miks vajab ta just seda ja piirmäärast kallimat abivahendit ning komisjoni otsuse kohaselt see ratastool, potitool või ka muu toode hüvitatakse rohkemal määral. „Hinnatõusu kindlasti ei tohiks tulla,“ ütles Margus Tsahkna. Seda, kuidas süsteem tööle hakkab ja kas komisjon rahuldab kõigi keskmisest kallimat abivahendit vajavate inimeste taotlused, näitab tulevik.

Praegust segadust esimeste suuremate arvete üle näevad Invaru OÜ ja ministeerium aga hoopis erinevalt. Järgnevalt seame probleemid ritta ja vaatame üle kummagi osapoole selgitused.

Miks puuetega inimesi uuest rahastuskorrast ei teavitatud?

Eile viskas sotsiaalkindlustusamet kivi OÜ Invaru kapsaaeda, kuna Invarul olid ainsana lepinguliste klientide andmed ehk nemad oleksid ainsana saanud ja pidanud puuetega inimesi teavitama.

Mida ütleb Invaru? Abivahenditega tegeleva firma kauaegne juht Enn Leinuste kinnitab, et nad ei saanud kliente teavitada, kuna täpseid muudatusi sisaldav õigusakt jõudis nendeni alles 23. detsembril ja sedagi vaid Invaru pealekäimise tõttu, nii et ettevõte lihtsalt ei jõudnud teavitustööga tegeleda. Riigi Teatajasse jõudis dokument alles 29. detsembril ning seegi on Enn Leinuste sõnul juriidiline takistus teavitamisel. „Kuidas teavitada inimest, kui ametlik dokument, mille alusel saame tegutseda, ilmub Riigi Teatajas alles 29. detsembril?“ küsis ta. Nende mõne päevaga, mis jõustumiseni jäi, pidi firma uute arvestuspõhimõtete järgi ümber tegema kõik hinnakirjad ja vastavalt kohandama ka teeninduste arvutisüsteemid.

Lisaks oodati Leinuste sõnul viimase hetkeni, kas tuleb mingi muudatus. Nimelt esitas kuus konkureerivat firmat novembri alguses ministrile ametliku pöördumise palvega seaduse rakendumine kolm kuud edasi lükata. „Kui riik on seda korda välja töötanud 2,5 aastat, siis nüüd meilt oodatakse kõike kolme päevaga,“ imestas Leinuste.

Pealegi, Enn Leinuste sõnul on asjas veel üks juriidiline nüanss. „Meil on kõigis lepingutes lahutamatu osana kirjas ka üüritingimused ja nendes on kirjas, et kord aastas me võime hindu muuta,“ ütles ta. Seega – justkui teavitamiskohustust ei olnudki, kuigi sotsiaalkaitseamet väidab omakorda, et teavitust mitte tehes rikkus ettevõte tarbijakaitseseadust.

Kas seadusemuudatus jõustus nagu välk selgest taevast?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ei vastanud otsesõnu küsimusele, kas Invaru OÜ sai seadusemuudatusest tulenevatest tõesti teada alles napp nädal enne seadusemuudatuse jõustumist. Küll aga rõhutas ta, et piirhindade süsteemi on planeeritud mitu aastat ja et Invaru OÜ on olnud protsessi juures, osalenud ümarlaudadel jms. Seega poleks piirhindade teema tohtinud Tsahkna sõnul kuidagi olla üllatus.

Kas piirhind vastab tegelikele hindadele?

Seesama piirhinna küsimus aga on Enn Leinuste sõnul tegelikult hoopis segasem, kui minister Tsahkna näitab. Nimelt osutas Leinuste, et piirhinnad on praeguseks igal juhul aegunud. Ta rääkis, et piirhinnad pandi paika 2013. aastal võetud keskmiste hindade järgi ja seejuures hindade arvutamise metoodikast vähemasti Invaru OÜ-d ei informeeritud. Lisaks paneb uus seadus Leinuste sõnul invavahendite teenuste pakkujatele ohtralt lisakohustusi, nii et hinnatõus on paraku uude süsteemi igal juhul sisse kodeeritud.

Kas siis on hinnatõus või ei ole?

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna rõhutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et uus süsteem ei tohiks mingil juhul tähendada hinnatõusu. Ja seda kahel põhjusel: esiteks andis riik abivahendite jaoks raha juurde ja teiseks võimaldab uus süsteem konkurentsi abil hindu alandada. 2016. aasta riigieelarvega on SKA-le abivahendite riigiosaluse tasumiseks määratud 5,4 miljonit eurot, mullu oli samaks otstarbeks 5,2 miljonit eurot. Abivahendeid kasutab Eestis laias laastus 70 000 inimest, neist umbes kaks kolmandikku pensionärid ja üks kolmandik lapsed.

Teiseks peaks uus süsteem õhutama konkurentsi. Varem oli nimelt nii, et riik jagas abivahendite raha maakondade vahel ära ja iga maakonna inimesed pidid oma abivahendid soetama või üürima vaid selle maakonna abivahendifirmadest. Seega – teoreetiliselt oli võimalik, et mõni ettevõte küsis näiteks ühe kargu või ratastooli rendi eest 50 eurot kuus ja inimesel polnudki valikut otsida mujalt odavamat karku ning riik pidi selle suuremas osas kinni maksma.

Nüüd on need piirangud kadunud. Sama kargu näidet kasutades: piirhind paneb paika, kui palju üks keskmine kark maksab ja selle kompenseerib riik. Hinna ülejäänud osa on inimese enda maksta. Ja on puudega inimese enda mure välja selgitada, mis firmast saab ta endale sobivatest soodsaima ratastooli või kargu. Ja kui just tema kaenla alla sobiv kark või seljale piisavalt toetav ratastool maksab endiselt 50 eurot, aga piirhind on vaid 15 eurot, siis peab inimene ülejäänud 35 eurot omast taskust maksma või tõendama SKA komisjonile, et tal on just seda kallimat karku või ratastooli vaja.

Tulevik näitab, kas see süsteem toob kaasa hinnatõusu või mitte, aga Invaru OÜ leiab, et arvestades seaduse poolt seatud uusi nõudmisi, on hinnatõus vältimatu.

Mida siis uus seadus nõuab?

Invaru OÜ juht Enn Leinuste osutab, et uus seadus paneb ettevõttele kohustuse invaabivahendid iga teatud aja tagant maha kanda: näiteks tohib ühte ratastooli kasutada x aastat, olenemata sellest, kas ratastool peaks tegelikult vastu x+5 aastat. Osa abivahendeid tuleb näiteks selle aasta lõpuks lihtsalt maha kanda. Selle muudatuse eesmärk on õilis: et puuetega inimesed saaks kasutada võimalikult uusi ja kvaliteetseid abivahendeid.

Enn Leinuste aga lisab sellele tõrvatilga meepotti: need uued seadmed tuleb ju firmal esialgu osta, mis tähendab sadade tuhandete eurode suurust investeeringut, mis omakorda muidugi kajastub ka hinnatõusus. Lisaks on nüüd firmadel kohustus teostada seadmetele senise vajaduspõhise remondi asemel ka korralist hooldust. Iseenesest on ka sellel, autode tehnoülevaatusega sarnaneval põhimõttel arusaadav taust, sest see hoiaks loodetavasti ära suuremate vigade tekkimise seadmetele, kuid abivahendifirmadele tähendab see suuremat töökoormust, mis tähendab omakorda firmale lisakulu ehk kliendile hinnatõusu.