×
Kultuur

Üleilmselt nõutud oboemängija Martine Värnik: Järvi orkester on nagu suur muusikaköök

02. august 2018, Jarita Maaria Rintamäki
Eesti juurtega oboemängija Martine Värnik on sündinud Austraalias, kuhu tema pere küüditamise eest põgenes Karin Kaljuläte

Väliseesti juurtega muusik kasutab Pärnu muusikafestivali ka keelepraktikaks ja esivanemate maaga tutvumiseks.

Oli aasta 2016. Pärnu muusikafestivalil esitati Dmitri Šostakovitši 6. sümfooniat. Ühe oboemängija jaoks polnud see aga pelgalt muusika, vaid rida valusaid meenutusi perekonna ajaloost ja uue alguse sümbol. „Dirigent Paavo Järvi tuli minu juurde ja küsis, kas kõik on korras,” meenutab oboist Martine Värnik oma esimest kontserti Eestimaa pinnal. „Ma noogutasin. Ta sai minust suurepäraselt aru, sõnu polnud vajagi. See polnud ainult pillimäng, vaid midagi hoopis suuremat.”

Värnik sündis ja kasvas üles Melbourne'is. Tema isapoolsed vanavanemad on eestlased, kes teise maailmasõja ajal põgenesid Austraaliasse. Juba varajases eas ilmutas Värnik huvi muusika vastu, õppis Austraalias selgeks oboemängu ja reisis erinevate orkestrite koosseisus ümber maailma. Nüüd on tal võimalus esineda vabas Eestis ja otsida oma juuri, mille sõda rohkem kui pool sajandit tagasi läbi lõikas.

Intensiivsed proovid

„Esimene proov oli peaaegu talumatu, sest ma mõtlesin, mida mu vanavanemad oleksid tundnud, kui nad oleksid teadnud, et nende lapselaps saab ükskord mängida vabas Eestis."

Pühapäevast kuni 9. augustini toimuval Pärnu muusikafestivalil esineb Värnik tänavu teist korda, samuti osales ta Eesti Festivaliorkestri koosseisus selle aasta jaanuarikuus toimunud suurejoonelisel Euroopa turneel. Ta meenutas, millist rõõmu valmistas talle paar aastat tagasi e-kirja teel laekunud kutse liituda Eesti Festivaliorkestri koosseisuga. „Ma polnud jõudnud kirja lõpunigi lugeda, kui juba vastasin, et jah-jah-jah,” naeris Värnik. Dirigent Paavo Järvi juhtimisel esitati Šostakovitši 6. sümfooniat. „See sümfoonia kõnetab nii paljusid perekondi, kaasa arvatud minu oma, kes saadeti Siberisse,” ütleb ta. „Minu jaoks väljendab see valu, mida mu perekond on tundnud. Esimene proov oli peaaegu talumatu, sest ma mõtlesin, mida mu vanavanemad oleksid tundnud, kui nad oleksid teadnud, et nende lapselaps saab ükskord mängida vabas Eestis.”

Selle aasta Pärnu muusikafestival on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Eesti Festivaliorkester on ette valmistanud kolm programmi. Eesti heliloojate loomingust esitatakse muuhulgas Arvo Pärdi 3. sümfooniat ja Erki-Sven Tüüri „Tulelille” ning esiettekandele tuleb Jüri Reinvere teos „... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”.

Martine Värnik on oma elu jooksul mänginud juba rohkem kui 45 orkestri koosseisus. Karin Kaljuläte

Kuna Eesti Festivaliorkestri koosseisu kuulub tippmuusikuid üle kogu maailma, ei avane võimalus terve koosseisuga harjutada just tihti. „Meie proovid toimuvad harva, aga need on väga intensiivsed,” selgitas Värnik. „Meie eesmärk on tulla kokku, teha koos nii palju kui võimalik ja jagada teadmisi. Nagu üks suur muusikaköök.”

Värnik kiidab dirigent Paavo Järvi pühendunud tööd. „Paavo on väga hea intuitsiooniga dirigent ja ta oskab luua ühtse kollektiivi, nii et inimesed tunnevad, et nad tõesti saavad anda endast parima, võtta riske ja mängida südamega.”

Eelmisel aastal lõi Värnik kaasa XII noorte laulupeol. Orkestriproov pidi toimuma päev enne üritust, kuid tormi tõttu hilines Värniku lennuk ja proovi ta ei jõudnudki. Niisiis mängis ta „Koitu” koos orkestriga esimest korda alles laulupeol, tuhandete inimeste ees. „See jääb mulle eluks ajaks meelde,” ütles Värnik.

„Loomulikult pead sa vabakutselisena olema alati väga heal tasemel, muidu sind ei võeta tööle - vabakutselisusega kaasneb ebakindlus."

Värnik on olnud rohkem kui 45 orkestri koosseisus. Muusik eelistab töötada vabakutselisena. Põhjus peitub osaliselt tema päritolus. „Olles sõjapõgenike järeltulija, ei taha ma olla kuskil sunnitult,” selgitab muusik. „Mulle meeldib see tunne, kui tööleping on lõppemas ja ma mõtlen, et mis järgmiseks.” Vabakutselisus aitab Värnikul vältida rutiini tekkimist ja hoida ülal kirge pillimängu vastu, ent sellel vabadusel on ka pahupool. „Loomulikult pead sa vabakutselisena olema alati väga heal tasemel, muidu sind ei võeta tööle - vabakutselisusega kaasneb ebakindlus,” ütleb Värnik.

Värnikule on tulnud töös kasuks tema oskus kohaneda. „Austraalias öeldi mulle alati, et ma näen euroopalik välja. Ma tundsin alati, et pean enda identiteeti kuidagi varjama, et seltskonda sobituda,” ütleb ta. See oskus aitas Värnikul ka hiljem noore tundmatu oboemängijana endale muusikamaailmas teed rajada ja tööd leida.

Värniku huvi pillimängu vastu võrsus laulmisest. „Ma olen alati kõndinud ringi lauldes, niipea kui õppisin kõndima, hakkasin ka laule looma,” meenutab ta. Kui Värnik oli 6-aastane, pakkus ema välja, et ta võiks minna õppima laulmist või klaverimängu. Kuna laulda tüdruk juba oskas, otsustas ta klaveri kasuks. Ühel päeval tuli Värniku kooli naisterahvas, kes mängis oboed ja kutsus õpilasi seda õppima. Värnik oli pillist vaimustuses. „Jooksin koju ja palusin ema, et ta lubaks mul hakata oboed õppima.” Ema lubas.

12-aastasena läks Värnik esimest korda muusikalaagrisse, kus ta sai oboed mängida juba koos terve orkestriga. „Me esinesime, ma istusin orkestri keskel ja mõtlesin, et vau, inimestele makstakse selle eest?!” See laager otsustas Värniku karjääri. Temast pidi saama professionaalne oboemängija.

Pärast keskkooli lõpetamist omandas Värnik bakalaureusekraadi Melbourne'i muusikakonservatooriumis ja jätkas õpinguid Berliinis, kus ta on nüüdseks elanud juba 20 aastat. Värniku unistus on tulevikus kolida tagasi Eestisse. Paar aastat tagasi kandideeris ta Eesti Riiklikusse Sümfooniaorkestrisse, jõudis finaali, kuid tema asemel otsustati lõpuks teise kandidaadi kasuks. „Võib-olla järgmine kord,” on muusik optimistlik.

Arendab keeleoskust

„Ma saan eesti keelest aru, aga ma ei suuda selles piisavalt kiiresti mõelda, et vastata."

Suvel käib Värnik Eestis sõpradel külas ja vaatab kodumaal ringi, praktiseerides eesti keelt. „Ma saan eesti keelest aru, aga ma ei suuda selles piisavalt kiiresti mõelda, et vastata.” Seetõttu kasutab ta suhtlemisel enamasti inglise keelt. Pärast vanaema surma kolis Värniku vanaisa Austraaliast Põhja-Ameerikasse ja abiellus sealse väliseestlasega. Pärast vanaisa lahkumist Värniku kodus enam eesti keelt ei räägitud. Nüüd püüab ta oma keeruka emakeele siiski selgeks saada. „Ma otsisin abi internetist, kuna Eestis on ju kõik seal,” räägib ta. Veebist leidis Värnik kursuse, mis aitas lapsepõlve keeleoskuse taas ellu äratada.

Värnik leiab, et sõnu pole alati vajagi. Ühise keele ja vastastikuse mõistmise võib leida ka muusika või vaikuse kaudu. „Ma arvan, et kõige tähendusrikkamad hetked elus on alati need, kus puuduvad sõnad,” ütleb muusik. „Kui sa teed muusikat, siis see on samaväärne vaikuses istumisega. Muusika ja vaikus on kõige muutvamad ja tervendavamad asjad siin elus.”

Praegu juhendab Värnik oboemängijaid ja puhkpillirühma Omaani Kuninglikus Sümfooniaorkestris. Orkestris on Värniku sõnul euroopalik nõudlikkus, ent seda heas mõttes. „Nad ei kamanda, et sa pead tegema seda või harjutama niipalju ega vaata ka vigadele halvasti," ütleb ta. „Nad sirutuvad muusika poole, olemata liialt enesekriitilised või puritaanlikud. See on hea, kuna nad teevad muusikat hingega ja tulemus on uskumatult liigutav. Isegi kui mõned kohad pole tehniliselt nii täpsed."