×
Kultuur

"Suvi", tüüne kulgemine koos Viktor Tsoi ja tema sõpradega

02. august 2018, Brigitta Davidjants
3
Viktor Tsoi tegelaskuju esindab filmis raju noort energiat, millel justkui polegi arvestavaid takistusi. kaader filmist

Kirill Serebrennikovi film Nõukogude rokikuulsusest näitab liigagi siledaks maalitud nostalgiapildikesi.

Kultusansambli Kino ninamehest Viktor Tsoist kõnelev film peaks taaslooma 1980-ndate Peterburi atmosfääri ning mingil määral ta seda ka teeb. Omaaegsed sündmused on looritatud tugeva nostalgiaga, millega kaasneb teatav ajastu romantiseerimine. Rokkareid peksev miilits mõjub võrdlemisi ohutult ja tänitav vanamees rongis suisa naljakalt. Isegi ühiskorterid tunduvad hubaste peopaikadena, kus kõik põlvkonnad ätist imikuni mõnusasti koos toimetavad ja köögis kitarri ümber laulavad. Muide, just neidsamu ühiskortereid siunab oma mälestustes muusiku kunagine abikaasa Mariana Tsoi. Tema sõnul olid need nii õudsed, et nende vältimiseks kõndisid nad Tsoiga kurameerimise ajal iga päev maha kümneid kilomeetreid...

Mõni ime, et Akvariumi ninamees Grebenštšikov ütles, et „Suve" tegelased näevad välja nagu kari hipstereid.

Ilus, magus ja mustvalge

Paljud elemendid peaksid filmis andma edasi ajastu hõngu – tüdrukud sisenemas kontserdipaika läbi akna, ilusad poisid laval, naistehordid lava ees, kitarriplõnnimine mere ääres... Aga niimoodi jääb tunne, et film on natuke liiga ilus, magus ja mustvalge. Justkui oleks selle üles võtnud fotograaf, kes hindab kaunist visuaali, ent unustab panustada dramaturgiasse. Tüdrukud on natuke liiga moodsad, mehed stiliseeritult hipid, isegi alasti kehad on viimseni saledad ja siredad. Mõni ime, et Akvariumi ninamees Grebenštšikov ütles, et "Suve" tegelased näevad välja nagu kari hipstereid. Kui vaadata Tsoi fotosid ja videoklippe, leidub seal rohmakust, robustsust. Jah, tohutut seksapiili, aga ka lämmatavat vaesust. Näiteks sai peategelane oma esimesed banaanipüksid nii, et õmbles need endale ansambli Madness plaadikaane järgi (taskud jäid küll oskamatusest tegemata). See vaesuse hõng on filmist täiesti kaduma läinud.

Tsoid mängib filmis Korea juurtega Saksa näitleja Teo Yoo kaader filmist

Režissöör kasutab filmi elavdamiseks eri võtteid: värvikaadreid mustvalges filmis, aga ka teatrist tuttavat jutustajat, kes sekkub loo kulgu, lisaks pisut pungifilmide esteetikat ja muusikali elemente. Dramaturgiliselt iseloomustab filmi konfliktide vältimine. “Suve” süžee keskendub sel ajal juba staari Maik Naumenko (Roman Bilõk) suhtekolmnurgale noorukese Tsoiga (Teo Yoo) ja Naumenko abikaasa Natašaga (Irina Staršenbaum). Naumenko esindab intellektuaalitsevat Peterburi kampsunit, Tsoi raju noort energiat. Aga võimalikud konfliktid on ära silutud. Film kulgeb tüünelt ja poeetiliselt läbi eluseikluste ja pinget ei teki, isegi mitte komisjoni ees laulusõnu kinnitades või sõbra naisega suudeldes. Võib-olla on film lihtsalt liiga pikk.

Filmis on mitmetähenduslikke ja tugevaid stseene, näiteks kui Tsoi laulab pärast Naumenkot laulu “Kunagi sa olid biitnik”, justkui vanemale mehele kohta kätte näidates. Naumenko reageerib sellele lavaletuleku ja kaasa musitseerimisega, võttes oma positsiooni tagasi. Üldse, kui Naumenko karakteriarendus noore popipatriarhina on veenev, siis Tsoi jääb kuidagi šabloonseks. Ta on natuke liiga tuus, vahib liiga sügavmõtteliselt kaugusse, samal ajal kui teised lolli mängivad. Selline kompromissitu mees teiste vigurdajate taustal. Kuna Tsoi tegelaskuju elutus ei andnud mulle kuidagi rahu, otsisin ma pärast filmi vaatamist infot teda kehastanud näitleja kohta. Selgus, et tegemist on Saksamaal elava korea näitlejaga, kes vene keelt ei oska, nii et kogu ta jutt dubleeriti. Mine võta kinni, vahest seetõttu mõjuski ta pisut puiselt.

kaader filmist
Kas ma soovitaksin seda filmi kinno vaatama minna? Absoluutselt, eriti nooremal põlvkonnal ja kõigil, kes pole pärit vahetust postsovetlikust kultuuriruumist.

Tehtud lääne publikule

Kas ma soovitaksin seda filmi kinno vaatama minna? Absoluutselt, eriti nooremal põlvkonnal ja kõigil, kes pole pärit vahetust postsovetlikust kultuuriruumist. Sest just lääne publikut silmas pidades ja põhiliselt Prantsuse rahaga see film ju tehtud ongi. Film tõesti tutvustab omaaegseid olulisi koode, olgu selleks hirm Afganistani saatmise ees ja laulutekstide vihikusse kirjutamine ning lõpetades ühiskorterite ja tollase bürokraatiaga. Soovitan, kuigi tulemus on nagu Tallinna teletorn pärast remonti. Autentne ajastuhõng on kadunud, ent asemele on ilmunud mineviku paralleelreaalsus, kus kõik elemendid on olemas, kuid nunnus kõverpeeglis.

“Suve” tugevaim osa on muusika, Kino laulud ja tekstid. Need võtavad ülihästi kokku ajastu olemuse, aga sobivad hästi ka tänase tiineka olemis- ja elamisvalu sõnastama. Ning oleks ju tore, kui mõni moodne eesti noor (taas)avastab tänu filmile Kino muusika.

R: Kirill Serebrennikov

O: Teo Yoo, Irina Staršenbaum, Roman Bilõk jt.
Venemaa, Prantsusmaa 2018