×
Kultuur

Kineetilise kunsti isa Kaarel Kurismaa, enese igavene uuendaja

13. september 2018,
1
Üks Kurismaa tuntumaid teoseid „Helisid tilkuv seadeldis” (1975). Ruuporite kooslusena mõjuv objekt parodeerib nõukogude ajal avalikes ruumides olnud megafone. Valmistatud leidobjektidest ja mööbliesemetest. Foto: Ilmar Saabas

Täna Kumus avatava retrospektiivnäituse „Kollase valguse orkester” eksponaadid kõnetavad meid ka tänapäeval.

Kurismaa (snd 1939) nimi ei vaja Eesti kunstiväljal pikka tutvustamist. Tema loomingus põimuvad heli, muusika, skulptuur, maalikunst, kirjandus, lavakunst, monumentaalkunst, disain. Eesti kunstilukku on Kurismaa läinud eelkõige kineetilisele kunstile alusepanijana.

Näituse kuraator Ragne Soosalu nimetab Kurismaad oma teed pidi kõndijaks: näiteks ei defineerinud Kurismaa ennast kunagi 1970-ndatel avangardkunsti seltskonna liikmena, vaid tegutses omaette. „Ta tegi niivõrd teistsugust asja. Võrdlusmaterjal puudus. Ta ei esindanud mainstream’i, Eesti 1970-ndate avangardi, vaid oli käsitamatu nähtus ja tema kunst samamoodi. Kurismaa otsis uusi põnevaid lahendusi, ei läinud kaasa sellega, mis parasjagu kaasaegses kunstis popp oli, ja uuristas oma teed ise,” ütleb kuraator.