×
Kultuur

Janar Ala jaburalt mõnusad ülestähendused oma rahva kohta

17. mai 2018,
Kaanefoto repro

Ala võtab elust mõne pealtnäha juhusliku detaili ja teeb sellega, mida tahab.

Mõne aja eest kirjutas Janar Ala “Ekraanirituaalid” ja sai palju kiita. Mõtlen, et oli tore küll, aga “Oma rahva lood” tundub mulle toredam veel. Kajar Pruul arutas mõne aja eest, mida need Ala tekstid õigupoolest vormi poolest kujutavad. „Need on midagi sellist, mis saavad kokku ristumispunktides, kus omavahel lõikuvad vormid, mida tunneme nime all nagu miniatuur, novellett, (lühi)följeton, „kelmikas” kolumn, poolspontaanne Facebooki-postitus.” Pruul jõuab veste mõisteni. Vormist võiks siin rääkida veel küll, sest see on huvitav ka siis, kui vaadata, kus tekstid on esmalt ilmunud, kuna nii mõnedki neist on varem avaldatud. Kui need on ilmunud Postimehes, siis kipuks automaatselt liginema ajakirjanduslike žanritega. Mis õigupoolest oli näiteks „Rahvaskulptor ja tema juubelijeebelid?” Arvustus? Reportaaž? Aga olgu.

Nii näiteks ei ole Ala lugudel klassikalises mõttes puänte.

Janar Alal on selgelt äratuntav stiil. Tema lugusid ühe raamatu kaante vahel lugedes muutuvad isikupärased nihestused veelgi nähtavamaks. Nii näiteks ei ole Ala lugudel klassikalises mõttes puänte. Või kui puänt on, siis selline jabur. Näiteks, et „taevast laskus ufo ja viis Aini ära”. Ala näib erakordselt nautivat põhiteemalt lõpututele kõrvalteemadele ulpimist. Talle meeldib kasutada sulgusid. (Mainin, sest minu suluarmastust, nagu siin, kiputakse enamasti heaga välja toimetama, aga minu meelest tasub sulgusid hoida ja armastada.) Tema kirjalikus tekstis leiab sageli kõnekeelt, “djuude” ja “jopisid”, kuid seda võluvamalt mõjuvad näiteks loos „Mees ja naine käivad teatris” dialoogid, kus teatreid külastav paar kõneleb omavahel rõhutatult kirjakeelselt.

Ohtralt viiteid

„Oma rahva lugude” kujundus on jabur ja koosneb peamiselt telefoniga tehtud üsna suvalistest ja kehva kvaliteediga fotodest, millega on paaris pildiallkirjad. Minu tagasihoidlikul hinnangul moodustavad need täiusliku koosluse. Kui peaksin lemmikuid valima (aga ma ei pea), siis pakun „Crash”, „Jõuludest ei pea” ja „Lucifer Rising”. Ühtlasi moodustavad need sellisel kujul veel ühe iseseisva lisatähenduste tasandi. Lugude pealkirju võiksin ka eraldi lugema jääda. Viited ulatuvad „Uhti, uhti uhkesti-st” (“Raisake/ ärge raisake ehk Tartust Viljandi ja naeris, mis ta naerda võis”) Dostojevskini („Ülestähendusi seitsmendalt korruselt ehk Lasnamäe jõulud”). Ala tekstidega võib muidugi omakorda dialoogi astuda. Vähemasti viimases Vikerkaares on seda teinud Madis Aesma, kes pühendas Janar Alale loo „Pastor ja Kurat”. Ilus kummardus “Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid” poole.

Janar Ala ei tee mitte niivõrd teraseid tähelepanekuid elust, kuivõrd võtab elust mõne pealtnäha üsna juhusliku detaili ja teeb sellega, mis jumal juhatab, ja ausalt öeldes sigalahe on lugeda. Sigadest rääkides – nendest kirjutab ta ka. Ja kanadest. Hästi kirjutab. „Peremees ja kana” ning „Siga” on selles raamatus ühtlasi ühed minu paljudest lemmikutest. Sõnaga – „Oma rahva lood” on raudne lugemissoovitus.

Janar Ala

176 lk