×
Kultuur

Dovlatovi inimene, tühermaale unustatud välipeldik

14. märts 2018, Juku-Kalle Raid
4
Draama rullub lahti 1970-ndate Leningradis. Kamp Neevalinna intelligente ning džäss, luule ja nõukogude ajakirjaniku igapäevatöö segunevad värvikaks olustikuks. Foto: Estinfilm

Värske mängufilm „Dovlatov” annab nõukaaja kogu selle allapressituse, hirmu ja lootusetusega filigraanselt edasi. Paremat surutise aabitsat pole olemas.

Draama „Dovlatov” maalib meile 1971. aasta Leningradi, kus „lahedaid 1960-ndaid” keegi ette ei kujutanud. Võib-olla paar merendusajakirjanduse sekretäri ja põrutada saanud komsomolitöötajat, aga teised mitte. Dovlatovi 1970-ndate alguse ja 1960-ndate Leningrad oli kõike muud kui värviliste vorstikeste kogum hipiajastust, see oli korralik surutis. Kedagi ei avaldatud, sõpruskond kogunes poolsalaja, nad olid inimestena üleliigsed nagu tühermaale unustatud välipeldikud, mis on ka täis tehtud. Sellepärast et toonane Nõukogude reaalsus nõudis teistsugust kunsti – brežnevistlikku ja ettekirjutatud ühiskonnaga arvestavat –, mitte Bella Ahmadulina sugust poetessi, kes võis varem staadionijagu luulekuulajaid kokku meelitada. Intelligentsi, selle tõusva ja veidike optimistliku, aeg oli paratamatult läbi.