×
Arvamus

Puu ei ole linnamööbel

18. juuni 2017, Kristi Grišakov, Helen Sooväli-Sepping
92
Foto: Rauno Volmar

Mõtteviis, et loodus on asendatav, viib linnalooduse alavääristamise ja linnade vaesumiseni. Sellise mõtteviisi tõttu kaob oluline osa linnade elurikkusest liigilise mitmekesisuse ja väärtusliku looduspärandi kujul. Tallinnas Haabersti ringil oleks saanud hoiduda üle saja puu mahavõtmisest. Kogemata kombel püsti jäänud üksikust hõberemmelgast on nüüd saanud sümbol.

Üks vana mees võttis kirve ja läks metsast puid tooma. Metsas läks ta puu juurde ja hakkas raiuma. Kohe hüüdis üks hääl puu seest: „Kuule mees! Ära löö enam mitte! Ma annan sulle, mis sa aga küsid.”

Mees mõtles natuke aega ja siis küsis: „Eks tee mind nii rikkaks, et kui ma koju lähen, siis on kõik aidad ja kastid vilja täis.”

Puu ütles: „Mine koju, küll sa leiad.” (…)

See elu läinud temale aga varsti jälle igavaks. Ta tahtis kuningaks saada. Mees läks puu juurde, rääkis oma soovi ära, et igatseb kuningaks saada.

Puu vastas: „Oi õnnetust! Sa lähed liiale! Sa pead samuti puuks saama ja kange tuule ajal oma uhkuse pärast nutma.”

Kohe saanudki mees puuks. Tänapäeval öeldakse, kui puu karjub – siis, kui teine teisi vastu hõõrudes piriseb –, et vana mees nutab oma uhkust.

Tõstamaa kihelkonnas 1894. aastal kirja pandud jutt

Eestlaste side looduse ja eri maastikega (sh mets ja meri) ei ole tänapäevases üha rohkem linnastuvas ühiskonnas kuskile kadunud. Meie keelekasutuses on säilinud maastiku ja inimese vaheline ammune side. See väljendub nii inimese oleku kirjeldamises maastikuelementide kaudu („särav nagu päike”, „sünge nagu tormine meri”, „tugev kui tamm”) kui ka loodusnähtustele inimlike omaduste lisamises. Tamm või pankrannik olid piisava tähtsusega, et olla mitme muu maastiku seas esindatud meie rahatähtedel. Eesti perekonnanimede esiviiesajas leidub kümneid ja kümneid maastikulisi nimesid: Tamm, Nurm, Jõgi jne. Näiteks kuusk, vaher ja kask ei ole ainult kuskil Eestis kasvavad anonüümsed puud, vaid ka üle 6000 kasvava ja areneva eestlase.

Eestlastele meeldib uskuda, et oleme loodusrahvas ja meie side loodusega on justkui erilisem kui keskmisel lääneeurooplasel, kes on oma metsad ammu maha raiunud. Samal ajal ei oska me linnastuvas Eestis ikka veel väärtustada loodust elukeskkondade lahutamatu osana. Eriti probleemne on seejuures suhtumine linnaloodusesse, mida kiputakse mõistma progressi (sh ehitatud keskkonna laiendamist) takistava nuhtlusena, mitte olulise väärtusena.

Tehnokraatlik haljastuspornograafia

Linna rohealad kuuluvad Euroopa maastikukonventsiooni järgi inimestele, kellel on õigus olla nende saatusest informeeritud ja selles kaasa rääkida. Ometi on Tallinnas viimasel kümnendil kujunenud nii, et linna arendatakse haljastuse kulul. Puud on kõige sagedamini sattunud linnaehituslike konfliktide keskmesse. Akadeemik Mart Kalm sedastas paari aasta eest: „Linnahaljastuse halb kord on nõukogude aja pärand. Selle juured on sõjajärgse modernsuse tehnokraatlikus mõtlemises, mis linnamajanduses seadis esikohale maa-alused võrgud ja autoliikluse ning tõi ohvriks puud jm haljastuse.” (Postimees 27.7.2015)

Infrastruktuuri laiutamisega on kimpus teisedki Euroopa linnad. Seetõttu on praegusel Euroopa rahastusperioodil loodud Horisont 2020, spetsiaalne teadusprogrammi meede, et teadlaste abiga luua ja tuua linnaruumi tagasi looduspõhised lahendused.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>