×
Arvamus

Olev Remsu: okupatsiooniminevikust vaevatud masinapurustajad Tartu tehase ja Rail Balticu vastu

12. juuli 2018, Olev Remsu
Foto: EPL Arhiiv

Vaevalt oleks Eesti loobunud tselluloositehase eeluuringutest siis, kui meid ei painaks okupatsiooniminevik ja fosforiidisõda.

Ütlen kohe, et ma pole tselluloosi- ega raudteespetsialist. Aga julgen oletada, et ühiskonnast ma üht-teist tean. Nõnda üritangi lahata kuumaks köetud õhustikku, seda psühholoogilisemast vaatenurgast.

Polariseerume, muudkui polariseerume. Ühel pool barrikaadi on õiged, teisel valed; ühel pool puhtahingelised, teisel Brüsseli tagantkiitjad; ühel pool eestlased, teisel (neo)marksistid või koguni uued interrindlased. Vähemalt väidavad seda need, kes ennast õigeks peavad.

Aga kuidas saada õigeks eestlaseks? Esmalt tuleb hakata ludiidiks, vihata Rail Balticut, tselluloosivabrikut, remmelga saagijaid, tee- ja viaduktiehitajaid ning teisigi Põrgu-Maite, keda kindlasti juurde sigib. Nõnda et pole ohtu, nagu võiks solidariseeruv vihkamine otsa lõppeda.

Ludiidid olid 19. sajandi alguse, tööstusrevolutsiooni aja masinapurustajad, keda juhtis nende kindralkuningas Ned Ludd, uusaja õilis Robin Hood. Ludiidid pühkisid maapinnalt kodanluse kasumijahist sündinud manufaktuure ja sukavabrikuid. Nad kartsid, et tehnika võtab ära nende töökojad, järelikult on inimkonnale needuseks. Nad pidasid oma püha partisanisõda kolm-neli aastat, kandsid maske ja hüüdsid üksteist varjunimedega, hävitasid tuhandeid masinaid põrgu pealinnas Manchesteris. Viimaks, 1815. aastal tõi valitsus kohale 12 000-pealise väe ja paljud ludiidid poodi üles.