×
Arvamus

Kolmikute ema: mitmike eest hoolitsemiseks jääb isegi kahe vanema jõust vajaka, nende pered vajavad praegusest märksa toetavamat süsteemi

16. juuli 2017, Eger Karuse
Eger Karuse Foto: erakogu

Mitmike kasvatamine on vanematele korralik katsumus. Mida rohkem lapsi korraga sünnib, seda keerulisem on. Minul on kolmikud – üks tüdruk ja kaks poissi. Nad on praeguseks üheksa-aastased ehk juba täiesti asjalikud inimesed ning mulle tundub, et meie praegused mured on juba sellised, mida võiks olla igas teises nelja lapsega peres (kolmikutel on ka väiksem vend). Kuid vahetult pärast kolmikute sündi ja esimesed paar aastat oli elu kolmikutega midagi hoopis muud kui elu ühe titega.

Kõigepealt kujutage hetkeks ette, et esimesed kuu-kaks elate te pidevas hirmus, teadmata, kas teie lapsed jäävad ellu, kas neist kasvavad terved inimesed, kas nad hakkavad korralikult kuulma, nägema, kõndima jne.

Peale selle pideva hirmu saate esimesel paaril kuul kõige kauem järjest magada 1,5 tundi. Kui teil õnnestub magada järjest neli tundi, siis see on lihtsalt taevalik. Aga tõenäosust, et selline asi juhtub, peaaegu polegi.

Ainus, mida te sel ajal olukorra leevendamiseks teha saate, on lihtsalt omaette nutta. Ja loota, et kõik läheb hästi. Jah, võite ju mõnele lähedasele kurta, aga ega ta ei saa sellest tegelikult aru ja aidata ta ka ju nagunii ei saa.

Seejärel elate paar-kolm aastat keskkonnas, kus keegi kogu aeg röögib, karjub, nõuab, kolistab, taob. Vaikne hetk saabub ainult öösel, aga seda ka mööndustega. Kellelgi on ikka midagi häda ja üldiselt on mõttekam magada kasvõi põrandal laste voodite vahel kui püüda teises toas enda voodis und saada.

Mitmikutega saate te aru, et teid lihtsalt ei ole nii palju ja piisavalt, nagu kolmel väikesel lapsel vaja oleks. Nii füüsiliselt kui ka ka emotsionaalselt. Ennekõike just emotsionaalselt. Juba üks titt nõuab vanemalt enamiku tähelepanust ja ajast, aga kui te peate seda kuskilt võtma kolme jagu, siis see lihtsalt pole võimalik. Saate sellest mõistusega küll aru, aga ikka tunnete ennast läbikukkununa ja kohutavalt kurnatuna.

Mingil hetkel te avastate, et pole vist neli, võib-olla ka kuus kuud korralikult kodu koristanud. Hoolimata sellest, et teete kogu aeg mitut asja korraga, sest ainult üht asja tehes ei saaks te hakkama. Ja teil on ammu meelest läinud, millal te viimast korda näiteks teatris käisite. Kasvõi üksi, mõne sõbraga. Rääkimata veel koos laste isaga minekust – selle võite kohe heaga unustada

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>