×
Arvamus

JUHTKIRI | Valija ootab oma saadikutelt otsustamist

05. detsember 2018
36
Foto: Eero Vabamägi

Ei ole kerge riigikogulase elu, võiks irooniaga pooleks öelda. Valik, kas vajutada rohelist, kollast või punast nuppu, ei sõltu üksnes aust, mõistusest ja südametunnistusest, vaid ka parteist ning selle tahtest. Ent elu ei pea tegema nii keeruliseks, võib ka üldse vajutamata jätta. Näiteks ei mõistnud reformierakondlane Madis Milling hukka Venemaa agressiooni Aasovi merel, sest ta kiirustas andma komöödiaetendust „Kas hakkame seksima?”.

Eks olnud teisigi puudujaid ja hääletamata jätjaid. Ikkagi võiksid saadiku parlamenti lähetanud valijad küsida: kumb on haltuura ja kumb põhitöö – parlament või teater?

Irvhambad kiirustavad nende vahele võrdusmärki tõmbama. Just seda ei tohiks aga juhtuda lasta. Enne iga valimist kutsuvad poliitikud ja ühiskonnateadlased inimesi üles, et nad igal juhul oma valiku teeksid. Sõnum kõlab loogiliselt: kui oma häält kellelegi ei anna, loobud justkui õigusest ühiskonna asjades kaasa rääkida. Saadiku valimine on kõige otsesem viis, millega inimene võib esindusdemokraatias riigi arengut mõjutada. Aga kui siis rahvaesindaja jätab oma töö lihtsalt tegemata?

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab näiteks, kuidas kukkus läbi eelnõu, millel pidi sõnavõttude põhjal otsustades olema laiapõhjaline toetus – kogu koolihariduse muutmine eestikeelseks. Kui aga hääletuseks läks, siis ei jätkunud poolt-nuppudele näppe. Ei tulnud kõiki hääli isegi EKRE-st, kes ometi on varem, rändeleppe puhul, valjuhäälselt süüdistanud Reformierakonda suutmatuses otsustada.

Valijad ei mõista, kui nende valitud esindajad ei osale hääletustel. Rahvasaadikud kisuvad nii alla terve riigikogu maine.

Alles hiljuti jätsid aga vabaerakondlased kasutamata võimaluse katuseraha jagamine põhja lasta. Nende häältest piisanuks, kuid viis Vabaerakonna saadikut otsustas mitte hääletada. Nende ajakirjandusele jagatud selgitused olid sama „veenvad” kui Silvergate’i-aegsed reformierakondlaste selgitused ämma kapist leitud rahapakkidest.

Riigikogus on jah tava, et liige, kelle südametunnistus ja au lähevad partei sooviga väga tugevasse konflikti, võib „juhuslikult” talle vastumeelse hääletuse ajal WC-s viibida. Südametunnistust ei tohi aga segamini ajada kahepalgelisuse või ükskõiksusega oma töö vastu. Kolmas nupp ehk hääletamata jätmine on ka valijatel. Nende südametunnistus on paraku palju pikema mäluga, pettunuid niisama lihtsalt enam riigi elus osalema ei veena.