×
Arvamus

Hanno Pevkur: rahvuslik mälu ja võõrahirm

05. detsember 2018, Hanno Pevkur
Hanno Pevkur Foto: Priit Simson

Eesti ajalookogemus lubaks meil Lennart Meri eeskujul lahendada konflikte ühisosa, mitte vastasseisu kaudu.

Lätis on juba nädalaid kestnud valimistejärgne segadus ja toimivat valitsust pole suudetud kokku leppida. Samasugune seis on Rootsis. Prantsusmaal on rahutused. Saksamaal teatas liidukantsler poliitikast loobumisest. Tagatipuks ründab Venemaa Kertši väinas õhuväe toel Ukraina sõjalaevu ja võtab need Ukraina suveräänsust otseselt rünnates enda kontrolli alla.

Euroopa Liit langeb seepeale debatti, kas uued sanktsioonid Venemaale on kohased või mitte. Selline sogane vesi sobib hiilgavalt neile, kes soovivad Euroopat ning laiemalt lääne kultuuri ja demokraatiat nõrgestada.

Ka Eesti ei ole sündmustevaene, aga tase on madalam. Üks eestlane lööb teist jalaga ja rahvakunsti rüpes lubatakse kedagi üles puua. Üks teadlikult provotseerib, teine reageerib. Elu keeb. EKRE jaoks oli see vägivaldseks muutunud kogunemine ei midagi enamat kui tuim poliitiline kalkulatsioon oma valijate mobiliseerimiseks. Ent nende jutt „EKRE-st kui ainsast Eesti rahva kaitsjast” on seejuures sisutühi. Pea kõigil meist on sinumustvalge põsele joonistatud ja valmisolek Eesti eest sõtta minna. Samamoodi ei soovi enamik meist räuskavat, ebakonstruktiivset ja kurja äärmuslust.

Keegi ei sunni midagi peale

Meie kodus kehtivad ja jäävad kehtima meie reeglid. Ei ÜRO, Euroopa Liit ega keegi teine saa meile ette kirjutada, keda Eesti on valmis oma riiki lubama ja keda mitte. Samas lubab sots Indrek Tarand endal vabalt Eesti inimeste kulul halba nalja teha. Mängida nende emotsioonidel. Solvata sadu kokku tulnud inimesi, imestades pärast tagajärgede üle.

Rahvaga ei naljatata, olenemata sellest, kelle valijad nad on. Rahvast austatakse, olenemata nende vaadetest. Europarlamendi liige võiks ja peaks eeldatavasti tajuma, mis on Eesti poliitilises kultuuris sobilik ja mis mitte. Mõistes selgelt hukka füüsilise vägivalla, julgen arvata, et Tarandi üleolev kriiskamine avalikul poliitilisel üritusel alandas eelkõige teda ennast ja neid, kes olid sunnitud teda kuulama. Alandas kahjuks ka poliitilist kultuuri.

Me peame end mõistma. Eesti inimesed on migratsiooni küsimuses tundlikud, sest pärast Teist maailmasõda alanud kontrollimatu migratsiooniga Eestisse saime rahvana trauma, mis on siiani rahvuslikus mälus. Me tajume migratsiooni teisiti kui Lääne-Euroopa. Me oleme väike rahvas ning me kardame oma rahva ja keele tuleviku pärast. See on loomulik. Ja sellest on suurtel rahvastel ka raske aru saada, sest neil ei ole seda kaasasündinud ohutunnet.